Eestis jõudsalt arenev tööstus tekitas 19. sajandi lõpul tehnilise kaadri koolitamise vajaduse. Erialakoolide loomise ülesanne püstitati valitsuses 1877. aastal. 1912. aastal võttis Tallinna linna koolikomisjon vastu otsuse rajada Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi alluvusse keskpolütehnikum. 9. novembril 1914.a. võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse Tallinna Poeglaste Kommertskooli avamiseks, eesmärgiga arendada see hiljem polütehnikumiks. Tegelikult alustas kool tööd 1915. a. sügisel Kevade tänaval Westholmi eraprogümnaasiumi ruumides allüürnikuna. Kolmandal õppeaastal koliti allüürnikuks Kloostri tänaval asunud keskkooli ruumidesse. 1918. aastal sai Kommertskool omaette ruumid Harju tänava majja nr. 48 (hiljem tuntud kohvikuna “Tallinn”). Saksa okupatsiooni tulekul 1918.a. tekkis kooli töös raskusi. Kooli juhatajaks määrati Ernst von Pezold, Kommertskool nimetati ümber Linna Reaalkooliks. Õpilaste ja direktori vaheliste arusaamatuste lõpetamiseks sulges Tallinna Linna koolivalitsus Kommertskooli (07.11.1918 – 14.11.1918). Samal ajal algas Saksa vägede lahkumine Eestist. Uuesti avas kool uksed Tallinna Linna Poeglaste Kommertskoolina senise õpetaja Voldemar Raami juhtimisel. 1919.a. nimetati kool II Reaalkooliks. Sama aasta 1. juulist määrati II Reaalkooli direktori asetäitjaks Nikolai Nehaus. Vabadussõja algul olid kooli vanemad õpilased 16-17 aastased. Vabatahlikena oli sõjaväes 39 õpilast ja 8 õpetajat. Surma sai õpetaja Anton Õunapuu. 1923.a. moodustati Tallinnas kaks tehnikagümnaasiumi. Seoses sellega sai Tallinna Linna II Reaalkoolist Tallinna Linna Tehnika Ühisgümnaasium (juhataja N. Nehaus). 1926.a. liideti mõlemad Tallinna tehnikagümnaasiumid Haridusministeeriumile alluvaks Riigi Ühistehnikagümnaasiumiks. Uue õppeasutuse direktoriks määrati Enn Nurmiste. 1927.a. läks Harju t. 48 maja uuele omanikule, kes nõudis kooli kohest lahkumist. Ajutine asupaik leiti H. Kubu eragümnaasiumis Imanta tänaval. 1927.a. kevadel läks koolist ellu esimene tehniline lend (18 lõpetajat). Viis eelmist lendu said reaalgümnaasiumi lõputunnistuse. 1929.a. muudeti Riigi Tehnikagümnaasium Tallinna Tehnikumiks. Samaaegselt tehnikuid koolitava Tallinna Tehnikumi rajamise otsusega määrati 1920.a. põhikirja alusel insenere koolitav Tallinna Tehnikum järkjärgulisele sulgemisele. Nii tegutses Tallinnas mõnda aega samaaegselt kaks erinevate ülesannetega, kuid ühe ja sama nimega Tallinna Tehnikumi, mis tekitas palju arusaamatusi. Tallinna Tehnikumi seadus määras kooli ülesandeks koolitada insenere – abilisi, tehnikuid ja maamõõtjaid, kes võisid iseseisvalt juhatada ja toimetada töid, mille ulatuse määravad kutseõiguse seadused. 1931.a. anti tehnikumile endise Vene-Balti laevatehase haldushoone Koplis (vt. pilti). Hoone oli armetus seisukorras. Innukalt asuti koristus-ehitustöödele. 1932.a. kolis samasse hoonesse ka Tallinna Tehnikumi kõrgem aste, praeguse Tallinna Tehnikaülikooli eelkäija, mis pidi likvideeritama 1936. aastaks. Mõlema tehnikumi direktoriks määrati Enn Nurmiste. Samal ajal üritas valitsus alustada inseneride koolitamist Tartu ülikoolis. 1936.a. aprillis määrati tehnikateaduskonna asukohaks siiski Tallinn. 25. juunil 1936.a. kinnitas Riigivanem oma dekreediga Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikainstituudi seaduse. Hoone senisest valdajast sa üleöö kaasüüriline ja algas tema väljatõrjumine õppehoonest. Kui tehnikumi vintsutamise üle nuriseti juba riigikogus, lubas Riigivanem tehnikumile linnas uue hoone ehitada. Määrati kindlaks kooli asupaik Pärnu mnt. ja Liivalaia tn. nurgal. Tegelikud ehitustööd algasid 1939.a. sügisel ja sellel aadressil püsib tehnikum oma majas tänapäevani.